Aegade alguses, kui polnud ei taevast ega valgust, magas madu Madu ühel kaunil aasal. Tema kõhus olid jänesed Miku ja Maku, lilled Turts ja Tärts, liblikad Mina, Sina, Tema ja Meie, ahvid Mära ja Kära, part Pardu, inimesed Aalikas ja Aasikas, pilved Üks ja Kaks ning vesi Vulin. Ühel päeval mõtlesid Aalikas ja Aasikas, et võiks mao kõhust välja ronida. Nad pidasid teistega aru ja otsustasid, et kui Madu suu lahti teeb, siis kõik tungivad välja.
Nii oodates möödus kümneid päevi, kuni lõpuks tegi Madu suu lahti. Kes jooksis, kes lendas, kes roomas, et välja saada. Kui kõik välja said, hakkasid pilved järjest kõrgemale ja kõrgemale tõusma ning muutusid taevaks. Lilled aga jäid maa külge kinni ning ei saanud enam liigutada. Liblikad Sina, Tema ja Meie lendasid üles ja tekitasid tähed ja kuu. Liblikas Mina maandus lillede kõrvale ja sinna tekkisid puud. Ahvid Kära ja Müra ehitasid majad. Part Pardu lendas aga taevasse ja temast tekkis päike. Jänesed Miku ja Maku sünnitasid ilujumalanna, armastusjumalanna, mäed, öö ja päeva. Ilujumalanna kaunistas maailma põõsaste, marjade, putukate, loomade ja seentega. Armastusjumalanna tegi nii, et kõik hooliks endast ja teistest. Mäed olid pikad, paksud, suured ja rohelised. Öö oli must, lühike ja sõbralik. Päev oli hele, pikk ja säras kogu aeg. Vesi vulin sünnitas aga mered, jõed, järved, tiigid ja lombid. Kõik vaatasid oma kaunist tööd.
Järsku ütles Aasikas: „Aga inimesed? Neid polegi! Kas inimesi polegi vaja? Äkki peaks inimesed ka sünnitama? Meil on kõik olendid peale inimeste." Siis sünnitasid Aasikas ja Aalikas inimesed. Nood aga omakorda oma lapsed. Nii saigi maailm valmis. Inimesed ehitasid maju ja teisi ehitisi aina juurde. Tänu Aalikale ja Aasikale on inimesed ning tänu teistele, kes olid mao Madu kõhus, on meie ümber maailm. Kus viga näed laita, seal tule ja aita!